Rubriik: volikogus

Alanud aasta Tallinna eelarve investeeringutekavas haigutab lasteaedade real tühjus, õigemini seda rida pole olemaski. Samas kui skandaalne Munitsipaalpolitsei Amet mõnuleb rahapaja otsas. Selle aasta eelarve näeb ette neile ca 3,1 mln eurot (ehk 48,9 mln krooni). Võrreldes eelmise aastaga on see summa kasvanud ligi 160 tuhat eurot ehk ligi 2,5 miljonit krooni.

Ma ei hakka siin sügavalt lahkama, miks mupot tegelikult üldse tarvis pole. Seda on tehtud juba küllalt. On ilmselge, et mupo ei teeni linlaste huve. Tegu on keskerakondliku tööbürooga, kes teenib oma juhti, käies inimestelt trahvide näol raha välja pommimas. Ei saa ju pidada tõsiselt võetavaks nn õiguskaitseorganit, mida algusest peale on saatnud vaid skandaalid ja hämamine. Võtame näiteks naljamehe Normanni juhtumi, mupo kui KE eratakso või viimase pistiseskandaali.

Et mitte liialt ülekohtune olla, siis tunnistan, et bussis jänkude püüdmisega on nad hakkama saanud. Samas ei õigusta see veel, et mupo rollimängu nimega politsei. Eesti on olemas politsei ja turvafirmad, kellega on võimalik koostööd teha. Tublide piletikontrolöride jaoks ei ole vaja luua eraldi asutust. Piisab, kui piletikontrolörid Tallinna linnavalitsuse palgale võtta ja ülejäänud komejandid parematele jahimaadele saata.

Korra ka numbritest. Viimasel ajal on Tallinnas äärmiselt populaarseks muutunud matemaatilised pressi teated, kus kuulutatakse erinevatest numbritest. Nii ka mupo puhul.

Tõlkides aga need numbrid inimkeelde, siis näiteks 24 tuhat m³ lume väljavedu tähendab tädi Maali keeles, et linnast veeti välja umbes 25 aia taguse jagu lund. Arvestades, kui suur on näiteks Nõmme, siis seda ei ole just liiga palju. Nii on lugu nende numbritega. Alati ei maksa neid üle tähtsustada. Ja see kehtib ka mupo efektiivsust ilmestavate numbrite kohta.

(Teoorias peaks mupo piraattaksondust ohjama. Praktikas ei lase mupo ennast piraattaksodel häirida)

Mina usun, et igas inimeses on killuke headust ja hoolivust ning seda ka Tallinna linnavalitsuse liikmetel. Seetõttu koputan nende südamele, et öelda: sõbrad, aeg on prioriteedid  ümber hinnata. Tallinn on drastiliselt vähendanud lasteaedade remontimiseks ja uute ehitamiseks mõeldud investeeringuid, kuid samas on kasvanud stabiilselt mupo eelarve rida.  Kas ei peaks kasvav trend olema vastupidine? Loogiline oleks ju ikka nii, et me investeerime rohkem tulevikku (ehk lasteaedadesse), mitte inimeste hirmutamisse (ehk muposse).

Siit ka minu ettepanek. Suunata Munitsipaalpolitsei Ametile ettenähtud 48,9 miljonit krooni  Tallinna lasteaedadele lumekoristamiseks ja remonditöödeks ning soetada lastele vajalikke õppevahendeid.

Juba mõnda aega on räägitud jalgpalli EM finaalturniiri toomisest Eestisse, täpsemalt on räägitud 2024. aastast.

Minu arvates on see väärt mõte. Jalka EMi läbiviimine on lisaks jalgpallirõõmu koju kättetoomisele tõukeks kogu siinsele teenindussektorile – alates hotellidest, toitlustajatest, lõpetades koristusteenuseid pakkuvate ettevõtetega. Lisandväärtusena inspireeriks jalgpalli EM turniiri korraldamine ning sellega kaasnevate investeeringute tegemine spordiväljakutesse noori spordiga tegelema.

Selleks, et EM finaalturniir ei jääks ainult unistuseks, tegin volikogus ettepaneku lisada jalgpalli EM finaalturniiri Tallinnasse toomise ettevalmistamine strateegiasse “Tallinn 2030”. Rõõm on tõdeda, et seekord suutsid koalitsiooni saadikud enda jonni maha suruda ja minu ettepanekut toetada.

(Vabakutseline vutimees Reformierakonna fraktsiooni esimees Remo Holsmer)

Mulle meeldivad poodide vaateaknad. Oma huvitavate lahendustega muudavad need Tallinna tänavapildi ilmekamaks. Tõsi, mõni nendest akendest on paremini õnnestunud kui teine, aga ei maksa unustada, et ilu on vaataja silmades ;).

(Vaateaken Tallinna vanalinnas, Saiakangi tn)

Aasta tagasi hakkas Tallinna linn neid vaateaknaid kui reklaamikanaleid maksustama. Näiteks: Tallinna Kaubamajale tähendab see umbes 50 000 kroonist lisaväljaminekut aastas. Kui Kaubamaja jaoks on tegu lisakuluga, siis mõne väikese poe jaoks võib see tähendada oma uste sulgemist. Ma arvan, et ei üllata kedagi, kui ütlen et suur osa väikeettevõtjate klientides on nö. juhukliendid, kellel huvi väikese riidepoe või pagariäri vastu tuleb just tänu viimase armsale vaateaknale ja seal olevale reklaamile.

Lisaks on vaateaken äri identiteedi kandja ja selle maksustamine on sama, kui inimene peaks oma isikupära eest hakkama linnale maksu maksma.

Vaateaknamaksu kehtestamine tegi nii mõnegi väikese äri elu keerulisemaks. Esiteks võeti temalt ära oluliseim reklaamikanal, teiseks pole reklaami pole kliente, kolmandaks vaateaknamaksu tasumata jätmisel leiab ettevõtja oma postkastist trahvikviitungi (mis on igati loogline). Tulemuseks on nii mõnegi armsa poekese uste sulgemine, jäädavalt.

Siinkohal ei saa märkimata jätta, et isegi Jaanus Mutli, kelle käe all vaateaknamaks kehtestati, ei pea seda mõtekas. Selle asemel, et linnale tulu tuua on see hoopis koormaks. Esiteks on see ettevõtjatele kahjulik ja teiseks tähendab see linnale lisa tööjõukulu.

Vaadakem aga tõele näkku, vaateaknamaks kehtib täna pealinnas. Irooniline või mis.

Selleks, et oma vigu parandada tuleb neid tunnistada. Oma vigade tunnistamine ei ole Keskerakondliku Tallinna Linnavalitsuse kõige tugevam külg. Seetõttu otsustasin neljapäeval volikogus ulatada neile oma abikäe ja andsin üle eelnõu, millega 2011. aasta jaanuarist kaotatakse vaateaknamaks ära.

Ma siiralt loodan, et Tallinna juhtid mõistavad selle maksu otstarbetust ning teevad meie ettevõtjatele ilusa uue aasta kingituse.

Tallinna linnavolikogu keskkonnakomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni liige Õnne Pillak andis eile abilinnapeale Deniss Boroditšile üle arupärimise, soovides teada, mis tingimustel ja mis ajaks otsustab Tallinn ära, kellele lähevad pealinna prügitonnid.

“Tehtav otsus ei ole lihtsalt valik erinevate jäätmekäitlusettevõtete ja -kohtade vahel. Nagu Konkurentsiamet ka soovitas, on selleks vaja konkurssi ja selgeid reegleid. See otsus määrab ära tallinlaste prügi äraveo hinna,” ütles Pillak.

Lisaks hinnale on Pillaku sõnul keskkonna seisukohast oluline ka prügi edasine saatus, kas see läheb ümbertöötlemisele või lükatakse hunnikusse prügimäele.

“Kui siiani on Tallinn enda prügi viinud Jõelähtmele Tallinna prügilasse, kus linnal on ka oma osalus, siis nüüd tunneb pealinna prügi vastu huvi ka Irusse rajatav prügipõletusjaam. Kui Tallinn nüüd näiteks otsustab, et annab prügi Irusse, siis Jõelähtme lepingu lõpetamiseks tuleb maksta trahve,” rääkis Pillak.

Pillaku arvates on konkurent tervitatav, aga see ei tähenda, et otsustamine võiks toimuda läbipaistmatult ja viimasel minutil.

Lisainfo:

Õnne Pillak
Tallinna linnavolikogu keskkonnakomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni liige
onne@reform.ee
tel. 53305033

2009. aasta lõpuks oli selge, et Tallinna prügi vastu on tekkinud huvi mitmel ettevõttel. Kui siiani tundis prügitonnide vastu huvi vaid Jõelähtmel asuv Tallinna prügila, siis nüüd on lisandunud vähemalt üks huvituja veel ning selleks on Eesti Energia poolt Irusse rajatav prügipõletusjaam.

Tallinna linnajuhid teadvustasid endale tekkinud olukorda ning abilinnapea Deniss Boroditši juhtimisel loodu prügikomisjon, mis pidi eelmise aasta lõpuks otsustama ära, kes Tallinna prügist tulevikus endale saab.

Täna on 2010. aasta veebruar, kuid otsus pole siiani. Ka Konkurentsiamet on juhtinud pealinna tähelepanu antud küsimusele ning soovitanud leida Tallinna prügile omanik läbi konkursi, mitte otsustada prügi loovutamine ühele kindlale ettevõttele.

Teada saamaks, millal ning mis alustel Tallinna prügi saatus otsustatakse, esitasin ma Deniss Boroditšile antud teema kohase arupärimise.

Arupärimise tekst:

25.02.2010