Mulle meeldivad poodide vaateaknad. Oma huvitavate lahendustega muudavad need Tallinna tänavapildi ilmekamaks. Tõsi, mõni nendest akendest on paremini õnnestunud kui teine, aga ei maksa unustada, et ilu on vaataja silmades ;).
(Vaateaken Tallinna vanalinnas, Saiakangi tn)
Aasta tagasi hakkas Tallinna linn neid vaateaknaid kui reklaamikanaleid maksustama. Näiteks: Tallinna Kaubamajale tähendab see umbes 50 000 kroonist lisaväljaminekut aastas. Kui Kaubamaja jaoks on tegu lisakuluga, siis mõne väikese poe jaoks võib see tähendada oma uste sulgemist. Ma arvan, et ei üllata kedagi, kui ütlen et suur osa väikeettevõtjate klientides on nö. juhukliendid, kellel huvi väikese riidepoe või pagariäri vastu tuleb just tänu viimase armsale vaateaknale ja seal olevale reklaamile.
Lisaks on vaateaken äri identiteedi kandja ja selle maksustamine on sama, kui inimene peaks oma isikupära eest hakkama linnale maksu maksma.
Vaateaknamaksu kehtestamine tegi nii mõnegi väikese äri elu keerulisemaks. Esiteks võeti temalt ära oluliseim reklaamikanal, teiseks pole reklaami pole kliente, kolmandaks vaateaknamaksu tasumata jätmisel leiab ettevõtja oma postkastist trahvikviitungi (mis on igati loogline). Tulemuseks on nii mõnegi armsa poekese uste sulgemine, jäädavalt.
Siinkohal ei saa märkimata jätta, et isegi Jaanus Mutli, kelle käe all vaateaknamaks kehtestati, ei pea seda mõtekas. Selle asemel, et linnale tulu tuua on see hoopis koormaks. Esiteks on see ettevõtjatele kahjulik ja teiseks tähendab see linnale lisa tööjõukulu.
Vaadakem aga tõele näkku, vaateaknamaks kehtib täna pealinnas. Irooniline või mis.
Ma siiralt loodan, et Tallinna juhtid mõistavad selle maksu otstarbetust ning teevad meie ettevõtjatele ilusa uue aasta kingituse.