Tallinna “tasuta” ühistransport on 55 miljoni eurone pealkiri ajaleheveergudel

Täna uuris minult ajakirjanik Õhtulehest, et kui alanud aasta sügisel peaksime linnas võimule tulema, kas kaotaksime tasuta bussisõidu.

Karoliina Vasli kokkupandud lugu saab lugeda siit: KÜSIMÄRK: kas Keskerakonna konkurendid loobuks võimule tulles tasuta ühistranspordist?

Lisan siia juurde ka enda täispika kommentaari, mille talle saatsin.

kaartTasuta ühistransporti ei ole olemas. Tallinna väidetavalt tasuta ühistransport on tegelikult kallis pealkiri ajaleheveergudel, mis läheb maksma ligi 55 miljonit eurot. See on ca 12% kogu linnaeelarvest ja selle luksuse maksavad ühiselt kinni kõik tallinlased. Olenemata sellest, kas me kasutame ühistransporti või mitte.

Reformierakond toetab kiiret ja mugavat ühistransporti, mis suudaks pakkuda alternatiivi autoga sõitmisele. Selleks on vaja aga investeeringuid nii teedevõrku kui ka bussiparki. Kui bussiga saab sõita ilma rahata, siis langeb ka ühistranspordi kvaliteet ja kui ei maksa, siis pole ka põhjust kvaliteeti nõuda.

Olen alati seda meelt, et toetust vajavaid inimesi tuleb aidata. Kuid seda tuleb teha sihipäraselt, tuleb aidata neid, kes abi päriselt vajavad. Nn “tasuta ühistransport” kehtib kõigile. Ka neile, kes suudaks ja oleks nõus bussipileti eest maksma. Selline raha ebamõistlik kasutamine toob endaga kaasa selle, et linnaeelarvest ca 55 miljoni euroga kinnimakstud ühistranspordi jaoks vajaminev raha on võetud muudest valdkondadest, näiteks teede ja lasteaia investeeringutest.

Inimesed ja linnakeskkond võidaks, kui tänavatel sõidaksid kaasaegsed trollid, trammid, bussid; kui graafikud oleksid mõistlikud ja tihedad. Kahjuks tehtud valikutega liigutakse paremast ühistransporditeenuse pakkumisest kaugemale ja muudetakse ühistranspordi veel ebaefektiivsemaks.

Eesti filmi kasutamata potentsiaal

„Miks nad nii hullusti kihutavad?”

„Esimene saab auhinna.”

„Ah soo, et materiaalne huvi.”

Suuremad filmisõbrad tundsid kindlasti ära vestluse Kaljo Kiisa filmist „Vallatud kurvid”. Võidusõit on kirglik ja hasartne ala. Samasugused emotsioonid on hetkel ka Eesti filmimaastikul, sest sel aastal oma 100-aastast juubelit tähistavale Eesti filmile disainitakse uut kuube.

eestlanna pariisis 2100 aastat traditsiooni

Eesti filmi sünniks loetakse 1912. aastat, kui Johannes Pääsuke filmis vigurlendur Sergei Utotškini lendu Tartu kohal. Pääsukesest sai ka esimese Eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal” autor, mis linastus kaks aastat hiljem.

100 aastat on meie filmikunst aidanud eesti rahvusel, keelel ja kultuuril püsida ning tutvustanud maailmale Eestit ja Eesti filmitootjate loomingut. Nüüd võime uhkusega öelda, et meie filmiloomise traditsioon on võimas. Meil on võimekad inimesed, kes toimetavad filmi valmimise köögipoolel. Meil on suurepärased näitlejad, kes saavad end proovile panna lisaks lavalaudadele ka filmirollides. Meie riigi suurust arvestades toodetakse siin päris palju filme, kuid sellegipoolest tundub üsna suurele osale vaatajaskonnast, et Eesti filmid on minetanud kunagise sära.

Seda tunnetab ka filmimaailm ise ja tahab leida lahendusi, kuidas Eesti film laiahaardelisemaks, põnevamaks ja jõulisemaks muuta.

Filmitööstuses peitub majandusharu

Ameerika filmitegija Andy Warhol on öelnud: „Äri on kõige imetlusväärsem kunstiliik… Raha teha on kunst, töö on kunst ja edukas äri on kõige suurem kunst.” Kunst on kultuur. Ja kultuur on osa suurest majandusest ning filmisektor on üks suuremate võimalustega loomemajandusharu. Filmitööstus ei ole ainult linateoste tootmine. See on palju laiem tegevusala, mis sisaldab endas filmi tegemisega seotud tehnoloogilisi ja ärilisi organisatsioone ja asutusi, filmitootjaid, filmistuudioid, filmikunsti, stsenaariumide eel- ja järeltootmisega seotud ettevõtteid, filmifestivale, filmide levitamist ning filmindusega seotud personali, nagu näitlejad ja režissöörid.

Kui praegu on Eestis keskendutud peamiselt filmide tootmisele, mis päädib esilinastusega, siis tulevikus peaks senisest enam vaeva nägema selle nimel, et toodetud filmide abil valdkonda ka lisavahendeid tuua. See tähendab, et neid filme tuleb hakata pärast esilinastust maailmale näitama ja müüma. Samuti tuleb teadvustada, et filmitööstuses peitub majandusharu, läbi mille saab tuua Eesti filmi lisaraha ja edendada meie majandust. Tuleb mõista, et Eesti film vajab suunamuutusi ehk arusaamist, et elu käib ka väljaspool kinosaali ja Eesti piiri.

Üks võimalus on muuta Eesti atraktiivseks filmivõtete sihtmaaks, sest eeldused selleks on meil head: hea geograafiline asukoht Skandinaavia ja Venemaa vahel, mitmekesine looduskeskkond, erinevatest ajastutest pärit arhitektuuriline keskkond, soodne ärikliima ja võrreldes Skandinaaviamaadega ka 30 protsenti madalamad filmitootmise kulud. Edukaid näiteid, kus tänu filmi tegemisele on maa turismisektor märgatavalt kasvanud, on tuua mitmeid. Laiemale üldsusele tuntumad on vast Šotimaal filmitud „Braveheart” ja Uus-Meremaal üles võetud „Sõrmuste isanda” triloogia.

Ainult riigi rahast ei piisa

Mis seal salata, filmitegemine on alati olnud kallis lõbu, kuid tasuta lõunaid pole. Kes selle eest maksab? Õitseva sotsialismi ajal oli filmitegijatele pea mõeldamatu, et nad saaks oma linateoseid teha ilma riigi laustoetuseta. Eks see arusaam elab ka praegu mõne inimese hinges, kuid selle mõtteviisiga kaugele ei purjeta.

Eesti filmimaastikku koordineerib praegu 1997. aastal loodud Eesti Filmi Sihtasutus. Igal organisatsioonil on oma tõestusaeg ja kui süsteem väsib, vajab see värskendust. Nii ka filmis. Sihtasutusest on saanud riigi raha vahendaja, kuid sellest ei piisa, et meie filmimaastiku arendada. Kahjuks ei taha või ei suuda seda mõista valdkond tervikuna ning levinud on arvamus, et olukorra päästaks vaid suurem riigi toetus. Kuid kujutame ette, mis juhtub, kui lõkkesse valada bensiini. Just nii juhtuks filmiäris, kui süsteemi lihtsalt raha juurde valada. Selle asemel, et keskenduda peamiselt filmide tootmisele, mis päädib esilinastusega, peaks senisest enam vaeva nägema selle nimel, et toodetud filmide abil valdkonda ka lisavahendeid tuua. Peale filmide rahastamise on vaja ka strateegilist plaani, kuidas Eesti filmi arendada. Näiteks, kui Eestis linastub aastas 5—6 filmi, siis oleks produtsentidel otstarbekas linastumiste ajad omavahel kokku leppida, et need ei kuhjuks ühele ajale. Paraku praegu see tegevus liialt läbimõeldud ei ole, mistõttu jäävad ka vaatajate numbrid ja piletite müügist saadud omatulu väiksemaks, kui see võiks olla.

Eesti Filmi Instituut valdkondlikuks keskuseks

Aasta algusest alates on Kultuuriministeeriumi eestvedamisel ette valmistatud Eesti Filmi Instituudi loomist, mis on filmivaldkonnas sisuline muudatus. On ilmselge, et muutused filmimaastikul ei kulge kiretult ja rahulikus üksmeeles. Samas on muutused vajalikud, sest praegu tammume paigal, kirjutades filmide tootmiseks riigieelarvest tšekke välja, arvestamata, kui tulus see ettevõtmine päriselt on. Loodavast instituudist peaks saama valdkondlik keskus, mis tootmise kõrval ka filmikultuuri terviklikult arendab, filme turundab ja säilitab ning pärandit restaureerib ja digitaliseerib.BFM

Teine instituudi loomise põhjus on filmivaldkonna tugevamaks ja nähtavamaks muutmine, et see pälviks suuremat tähelepanu nii meil kodus kui ka maailmas ja tooks selle kaudu filmi rohkem raha.

Eesti Filmi Instituut hakkab tegelema kõigi filmivaldkondadega ja selle kaudu saab kasvatada ka Eesti filmi eelarvet. Riik ei saa olla kui põhjatu rahakott — filminduse kõrval vajavad riigi tuge paljud teised kultuurivaldkonnad. Samas on filmindusel palju rohkem potentsiaali ja seda tuleks ära kasutada. Muidu saamegi ainult keskpäraseid kõrgteoseid, mis jäävad paraku võrdlemisi kitsa vaatajaskonna pärusmaaks.

Eesti film on võimekas, kuid seda võimekust rakendatakse praegu osaliselt ning mitte seetõttu, et meil oleks puudu inimestest või mõtetest. Pigem on puudu omavahelisest koostööst, millele Eesti Filmi Instituudi rajamine võiks kaasa aidata.

Käed eemale Nõmme rohelusest

Sain täna teada, et Nõmme linnaosavanem Erki Korp tahab järgmisest aastast kaotada Nõmmel arhitekti ametikoha.

Pean tunnistama, et see uudis tuli mulle tõsiselt halva üllatusena ning kindlasti ei toeta ma mõtet, et Nõmme elukeskkonda puudutavaid küsimusi hakatakse otsustama Vabaduse platsil

Kas tõesti Erki Korp ei mõista, mida see endaga kaasa toob?  Oma otsusega seab ta ohtu linnaosa rohelise elukeskkonna.raba

Linnaosa arhitekti töö ei ole pelgalt tehniline projektide läbivaatamine, kas need vastavad normidele. Linnaosa arhitekt vaatab läbi kõik linnaosa puudutavad planeeringud, nii vormiliselt kui sisuliselt. Kas need vastavad Nõmme ehitusmäärusele, kas uuendused sobivad Nõmme tänasesse elukeskkonda, kuidas need seda muudavad, kas ja millist lisaväärtust annavad. Ja on oluline, et see töö tehtaks ära just Nõmmel. Siin, kus linnaosa kõige paremini tuntakse.

Nõmmekad armastavad oma elukeskkonda just selle rohelus pärast ning on oluline, et see säiliks ka tulevikus. Kui me kaotame ametikoha, mis on täna esimeseks filtriks uutele planeeringutele, siis sellega kaotame ka kindluse, et meie metsatukkade asemele ei kerkiks varsti elumajad. Nõmmele on kindlasti vaja inimest (loe: arhitekti), kes vaatab kriitilise pilguga üle kõik planeeringud ja võitleb rumaluste vastu, et meie linnaosa rohelus ikka säiliks.

Ma panen Nõmme linnaosavanemale südamele, et ta mõtleks ümber ega kaotaks Nõmmel arhitekti ametikohta.

Ebamõistlike investeeringutega sportimist paremaks ei muuda

tennis_0003_2560Kõik me teeme iga päev suuremaid või väiksemaid otsuseid. Otsustame erinevate valikute vahel.  Nii on ka Tallinnas spordiinvesteeringutega. On tehtud valik. Muuta sportimine kallimaks ning samal ajal teha kummalisi ja maksumaksjale kahjulikke tehinguid. Mina seda valikut heaks ei kiida.  Ma ei oleks juunis Tallinna esimese lisaeelarvega teinud kingitust Tondi tennisekeskusele. Samuti ei oleks ma otsustanud need samad ostetud väljakud otsustuskorras anda endisele omanikule kasutada.

Oleksin selle raha kasutanud laste ja noorte paremate sportimise ja vaba aja veetmise võimaluste loomiseks. Ma usun, et kevadel ära kingitud miljonid oleksid paremini kasutatud, kui selle rahaga oleks tõstetud linna poolset toetust laste- ja noortespordiringidele ja renoveeritud Nõmme tennisehall, mis täna on kohutavas seisukorras.

Jaanipäeva paiku alanud hookus – pookus Tondi tenniseväljakute ümber ei näi lõppevat. Ja kui peaks välja tulema, et linna ja Sõõrumaa lepingute taga on veel mingid varjatud kokkulepped, oleks see väga ebameeldivaks üllatuseks.

Kehv on vaadata linnavalitsuse käitumist, kus laste ja noorte sildi all tehakse küsitavaid müügi ja rendilepinguid, samal ajal kui teise käega tõstetakse sporditeenuste hindasid 10 protsendi võrra.

Ma loodan, et peagi volikogule arutamiseks saadetavas Tallinna linna 2013. aasta eelarves ei ole selliseid halbasid üllatusi, kus inimeste heaolu asemel eelistatakse teha kingitusi oma toetajatele.

Hiiu tänav 2013. aastal kapitaalremonti

Mina arvan, et Hiiu tänava remontimine järgmisel aastal on üksnes linnavalitsuse tahtmise taga kinni. Kuidas nii? Sest Tallinn saab 2013. aastal riigilt teede kordategemiseks lisaraha ca 1,14 miljonit eurot.

DSCF097015. detsembril 2011 andsin ma abilinnapea Kalle Klandorfile üle 347-e Nõmme inimese palve remontida käesoleval aastal Hiiu tänav. See osa, mis jääb Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahele.

Inimeste soov oli siis ja on tänaseni, et Hiiu tänaval oleks turvaline ja mugav liigelda. Seda nii perega jalutades kui  jalgratta või autoga sõites. Kahjuks ei leidnud Tallinna linnavalitsus võimalust Nõmme elanike soovi täita.

4. jaanuaril 2012 andis mulle viisakas eitavas vastuses Tallinna Kommunaalameti juhataja asetäitja teada, et nendele on Hiiu tänava remondi vajadus teada. Kuid linnavalitsuse poolt teederemondiks planeeritud summad ei võimalda Hiiu tänavat 2012. aastal korda teha.

Küll aga lubas vastaja, et Hiiu tänava remondivajadustega arvestatakse 2013. aasta kapitaalremondi ja rekonstrueerimise objektilise kava koostamisel.

Ma loodan, et seekord mehed peavad oma antud sõna ning 2013. aastal saab ammu lubatud teeremont tehtud. Vabandusi rahapuudusest ja riigi süüdistamist ei tahaks ma enam kuulda, sest järgmisel aastal suureneb riigipoolne toetus kohalike teede hooldamiseks 64%. Tallinna jaoks tähendab see ca 3 miljonit eurot teede remontimiseks, mis on 1,14 miljonit eurot rohkem kui sellel aastal.

Selleks, et Kalle Klandorf ei saaks hiljem öelda, et keegi ei ole juhtinud tema tähelepanu Hiiu tänava kapitaalremondi vajadusele, edastasin abilinnapeale volikogus arupärimise. Sisu on sellel lihtne. Palun tal vastata ühele küsimusele ja teha seda ausalt.

Küsimus on:  kas Tallinna linnavalitsus eraldab Tallinna linna 2013. aasta eelarvest Hiiu tänava kapitaalremondiks vajalikud vahendid?

Hiiu tänav on autodele ja ühistranspordile sõidetamatuks muutunud. Elanikele rohket vibratsiooni ning müra tekitava Hiiu tänava täielikku remonti ei ole võimalik enam edasi lükata, see tuleb ära teha järgmisel aastal.

20A sõidugraafiku tihendamine lahendaks Veskimöldre ja Mäepealse elanike ühistranspordimure

20Olen huviga jälginud linnavalitsuse tibutantsu Veskimöldre ja Mäepealse elanike bussiühenduse probleemi ümber. Tehakse justkui palju, aga probleemi ei suudeta lahendada või siis ei taheta lahendada.

Näiteks. Avati uus bussiliin nr 25, mis olukorra paremaks muutmise asemel tegi seda hoopis kehvemaks. Mustamäe ja Laagri vahel sõitev uus buss käib viis korda päevas, tööpäeviti ning selle tulemusel omakorda vähendati 20A hommikust niigi hõredat sõidugraafikut. Selle asemel, et ühejutiga sõita kesklinna on nüüd sõitjatel võimalik teha ümberistumine Mustamäel.

Kui minult küsida mida teha, et Veskimöldre ja Mäepealse inimeste ühistranspordi muret lahendada, siis vastus on lihtne. Buss nr 20A tuleb tihedamini sõitma panna ning muuta selle marsruuti.

Buss nr 20A läbib mõlemat asumit, kus inimestel on ühistranspordi kättesaadavusega probleem, Veskimöldret ja Mäepealset. Täna on aga sellel bussil kaks murekohta. Esiteks sõidugraafik. 20A sõidab kui kuuvarjutus ja pühapäeval on liin hoopis suletud. On kummaline mõelda, et  Tallinna ja Pärnu vahel sõidavad bussid tihedamini kui Kesklinna ja Laargi vahet. Täna see nii on. Mõeldes Mäepealse inimeste murele, siis teiseks probleemiks on bussi sõidumarsruut, mis ei läbi otseselt Mäepealse asumit.

Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna, seega tegin ühe illustratsiooni enda mõttele. Pildil on sinisega märgitud, kuidas võiks muuta 20A sõiduteed nii, et see läbiks ka Mäepealse asumit. Olgu öeldud, et see on kõigest üks võimalik variant. Arutada võiks ka Raja tänavalt vasakpööret, et buss sõidaks jätkuvalt läbi ka Vilde teelt. Kuid selge on see, et marsruudi muutmisest üksi ei ole kasu. Olulisem on, et 20A hakkasi tihedamini sõitma.

20a liin muudatusettepanek

Ma loodan, et 1. detsembril juhtub esimese advendiime ning linnavalitsus avab oma silmad ja näeb lahendust, mis on otse nende nina all. Pange buss nr 20a tihedamini sõitma ning probleem on lahendatud.

Linnapea keeldus Läänemere lasteaeda aitamast

Katusealune27. septembril möllanud tormis sai Tallinna Läänemerelastead niivõrd õnnetult räsida, et lasteaia puidust katusealusest, mida nad kasutasid aktiivselt õues õppetöö läbiviimiseks, jäid alles vaid riismed. Varjualune oli oluline, sest see võimaldas lastel olla tuule- ja vihmavarjus. Lasteaiajuhi sõnul on ka teised varjualused kehvas korras ning vajaksid remonti.

Tegime Valdo Randperega mõned nädalad tagasi linnapeale ettepaneku aidata lasteaeda rahaliselt, et nad saaksid ehitada endale lammutatud varjualuse asemele uue ning vanad remontida.

Teatavasti on erakorralisteks ja ettenägematuteks kulutusteks Tallinna linnavalitsusel loodud reservfond. Senini on seda kasutatud küll peamiselt linnavalitsuse kallite reklaamikampaaniate läbiviimiseks. Näiteks: 228 000€ maksnud ühistranspordi küsitlus või mitmekümnete tuhande euroni küündivad sisutühjad konverentsid, need on vaid mõned hiljutised stiilinäited.

Mina arvates on septembris tormis kahjustada saanud Läänemere lasteaia juhtum just selline, mille kahjud saaks likvideerida linna reservfondi abil. Näiteks, kui linnapea oleks otsustanud 39 300€, mis läks ühistranspordi konverentsi tegemiseks, anda Läänemere lasteaia varjualuste remondiks, siis oleks see raha palju paremini kasutatud kui praegu. Selle raha eest oleks saanud lasteaiale ehitada vähemalt neli uut varjualust või siis ühe uue ja remontida vanad.

Tallinna linnapeale iseloomulikult, jättis teda Läänemere lasteaia mure külmaks. Tsiteerides linnapea vastust: „Läänemere Lasteaia juhtumil on kindlasti võimalik töökorralduslikult leida võimalused sobiva ilmaga laste õuesviibimist mitmekesiselt sisustades.“ Raha eraldamist ta vajalikuks ei pidanud.

Laanemere lasteaia vastus

Mul on kahju, et linnajuhid ei mõista jätkuvalt, et neil tuleb seista kõigi tallinlaste heaolu nimel, nii väikeste kui suurte. Läänemere lasteaia mure ei ole tühine ning linnavalitsusel on võimalus seda lahendada. Kuid tundub, et puudu jääb tahtmisest.

Minu ettepanek linnapeale on, et ta leiaks võimaluse anda Läänemere lasteaiale raha uue katusealuse ehitamiseks ja vanade remondiks. Väikeste tallinlaste elu ei muutu paremaks sellest, kui linnavalitsus raiskab raha värviliste plakatite ja kõnekoosolekute peale, küll aga saab seda paremaks teha turvalise ja korras õpi- ja mängukeskkonnaga.