Eesti filmi kasutamata potentsiaal

„Miks nad nii hullusti kihutavad?”

„Esimene saab auhinna.”

„Ah soo, et materiaalne huvi.”

Suuremad filmisõbrad tundsid kindlasti ära vestluse Kaljo Kiisa filmist „Vallatud kurvid”. Võidusõit on kirglik ja hasartne ala. Samasugused emotsioonid on hetkel ka Eesti filmimaastikul, sest sel aastal oma 100-aastast juubelit tähistavale Eesti filmile disainitakse uut kuube.

eestlanna pariisis 2100 aastat traditsiooni

Eesti filmi sünniks loetakse 1912. aastat, kui Johannes Pääsuke filmis vigurlendur Sergei Utotškini lendu Tartu kohal. Pääsukesest sai ka esimese Eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal” autor, mis linastus kaks aastat hiljem.

100 aastat on meie filmikunst aidanud eesti rahvusel, keelel ja kultuuril püsida ning tutvustanud maailmale Eestit ja Eesti filmitootjate loomingut. Nüüd võime uhkusega öelda, et meie filmiloomise traditsioon on võimas. Meil on võimekad inimesed, kes toimetavad filmi valmimise köögipoolel. Meil on suurepärased näitlejad, kes saavad end proovile panna lisaks lavalaudadele ka filmirollides. Meie riigi suurust arvestades toodetakse siin päris palju filme, kuid sellegipoolest tundub üsna suurele osale vaatajaskonnast, et Eesti filmid on minetanud kunagise sära.

Seda tunnetab ka filmimaailm ise ja tahab leida lahendusi, kuidas Eesti film laiahaardelisemaks, põnevamaks ja jõulisemaks muuta.

Filmitööstuses peitub majandusharu

Ameerika filmitegija Andy Warhol on öelnud: „Äri on kõige imetlusväärsem kunstiliik… Raha teha on kunst, töö on kunst ja edukas äri on kõige suurem kunst.” Kunst on kultuur. Ja kultuur on osa suurest majandusest ning filmisektor on üks suuremate võimalustega loomemajandusharu. Filmitööstus ei ole ainult linateoste tootmine. See on palju laiem tegevusala, mis sisaldab endas filmi tegemisega seotud tehnoloogilisi ja ärilisi organisatsioone ja asutusi, filmitootjaid, filmistuudioid, filmikunsti, stsenaariumide eel- ja järeltootmisega seotud ettevõtteid, filmifestivale, filmide levitamist ning filmindusega seotud personali, nagu näitlejad ja režissöörid.

Kui praegu on Eestis keskendutud peamiselt filmide tootmisele, mis päädib esilinastusega, siis tulevikus peaks senisest enam vaeva nägema selle nimel, et toodetud filmide abil valdkonda ka lisavahendeid tuua. See tähendab, et neid filme tuleb hakata pärast esilinastust maailmale näitama ja müüma. Samuti tuleb teadvustada, et filmitööstuses peitub majandusharu, läbi mille saab tuua Eesti filmi lisaraha ja edendada meie majandust. Tuleb mõista, et Eesti film vajab suunamuutusi ehk arusaamist, et elu käib ka väljaspool kinosaali ja Eesti piiri.

Üks võimalus on muuta Eesti atraktiivseks filmivõtete sihtmaaks, sest eeldused selleks on meil head: hea geograafiline asukoht Skandinaavia ja Venemaa vahel, mitmekesine looduskeskkond, erinevatest ajastutest pärit arhitektuuriline keskkond, soodne ärikliima ja võrreldes Skandinaaviamaadega ka 30 protsenti madalamad filmitootmise kulud. Edukaid näiteid, kus tänu filmi tegemisele on maa turismisektor märgatavalt kasvanud, on tuua mitmeid. Laiemale üldsusele tuntumad on vast Šotimaal filmitud „Braveheart” ja Uus-Meremaal üles võetud „Sõrmuste isanda” triloogia.

Ainult riigi rahast ei piisa

Mis seal salata, filmitegemine on alati olnud kallis lõbu, kuid tasuta lõunaid pole. Kes selle eest maksab? Õitseva sotsialismi ajal oli filmitegijatele pea mõeldamatu, et nad saaks oma linateoseid teha ilma riigi laustoetuseta. Eks see arusaam elab ka praegu mõne inimese hinges, kuid selle mõtteviisiga kaugele ei purjeta.

Eesti filmimaastikku koordineerib praegu 1997. aastal loodud Eesti Filmi Sihtasutus. Igal organisatsioonil on oma tõestusaeg ja kui süsteem väsib, vajab see värskendust. Nii ka filmis. Sihtasutusest on saanud riigi raha vahendaja, kuid sellest ei piisa, et meie filmimaastiku arendada. Kahjuks ei taha või ei suuda seda mõista valdkond tervikuna ning levinud on arvamus, et olukorra päästaks vaid suurem riigi toetus. Kuid kujutame ette, mis juhtub, kui lõkkesse valada bensiini. Just nii juhtuks filmiäris, kui süsteemi lihtsalt raha juurde valada. Selle asemel, et keskenduda peamiselt filmide tootmisele, mis päädib esilinastusega, peaks senisest enam vaeva nägema selle nimel, et toodetud filmide abil valdkonda ka lisavahendeid tuua. Peale filmide rahastamise on vaja ka strateegilist plaani, kuidas Eesti filmi arendada. Näiteks, kui Eestis linastub aastas 5—6 filmi, siis oleks produtsentidel otstarbekas linastumiste ajad omavahel kokku leppida, et need ei kuhjuks ühele ajale. Paraku praegu see tegevus liialt läbimõeldud ei ole, mistõttu jäävad ka vaatajate numbrid ja piletite müügist saadud omatulu väiksemaks, kui see võiks olla.

Eesti Filmi Instituut valdkondlikuks keskuseks

Aasta algusest alates on Kultuuriministeeriumi eestvedamisel ette valmistatud Eesti Filmi Instituudi loomist, mis on filmivaldkonnas sisuline muudatus. On ilmselge, et muutused filmimaastikul ei kulge kiretult ja rahulikus üksmeeles. Samas on muutused vajalikud, sest praegu tammume paigal, kirjutades filmide tootmiseks riigieelarvest tšekke välja, arvestamata, kui tulus see ettevõtmine päriselt on. Loodavast instituudist peaks saama valdkondlik keskus, mis tootmise kõrval ka filmikultuuri terviklikult arendab, filme turundab ja säilitab ning pärandit restaureerib ja digitaliseerib.BFM

Teine instituudi loomise põhjus on filmivaldkonna tugevamaks ja nähtavamaks muutmine, et see pälviks suuremat tähelepanu nii meil kodus kui ka maailmas ja tooks selle kaudu filmi rohkem raha.

Eesti Filmi Instituut hakkab tegelema kõigi filmivaldkondadega ja selle kaudu saab kasvatada ka Eesti filmi eelarvet. Riik ei saa olla kui põhjatu rahakott — filminduse kõrval vajavad riigi tuge paljud teised kultuurivaldkonnad. Samas on filmindusel palju rohkem potentsiaali ja seda tuleks ära kasutada. Muidu saamegi ainult keskpäraseid kõrgteoseid, mis jäävad paraku võrdlemisi kitsa vaatajaskonna pärusmaaks.

Eesti film on võimekas, kuid seda võimekust rakendatakse praegu osaliselt ning mitte seetõttu, et meil oleks puudu inimestest või mõtetest. Pigem on puudu omavahelisest koostööst, millele Eesti Filmi Instituudi rajamine võiks kaasa aidata.

Eestlanna Pariisis – inimlikult isiklik

eestlanna pariisis 2Igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see kirevam. Mõnes tuhmim. Mõnda võid jäädagi lugema, tabamata selle loo päris tuuma. Kuid on neid lugusid, mis jäävad kummitama, sest need on Sulle kuidagi tuttavad. Sest need puudutavad Sind.

Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis“ on üks selline inimlikult isiklik lugu, mis tekitab äratundmist ja paneb mõtlema. See on lugu õnnest ja rahulolust, mis tuleb siis, kui me julgeme avada oma südame ega karda 360 kraadiseid muutusi elus.

Nooruspõlves Pariisi kolinud ja seal kirevat elu nautinud Frida (keda mängib Jeanne Moreau) on kibestunud ja endasse tõmbunud bravuurikas vanaproua. Ta elu on olnud seikluste rohke. Ta on nautinud erinevaid kirgi, tähelepanu, inimeste seltskonda jne. Tema elus on olnud kaks armastust, millest on saanud mälestused. Kuid tema süda on maailma eest mitme tabalukuga kinni ning hinges tunneb ta üksildust. See on muutnud ta kibestunud ja pahuraks vanainimeseks, kes tunneb rõõm veel vaid maitsvates croissantidest ja teest.

Frida elu muutub päeval, kui tema uueks hooldajaks tuleb eestlanna nimega Anne (keda mängib Laine Mägi). Viiekümnendates naise elu Eestis on muutunud rutiinseks ja halliks. Ta on lahutatud, kasvatanud suureks oma lapsed ja just matnud oma ema. Ta tunneb, kuidas kõik temas mandub ning saades pakkumise Pariisist võtab ta ennast kokku ja otsustab elus uue lehekülje pöörata. Nagu ikka on muutused hirmutavad, kuid nagu Raagi filmiski väljakoorub, siis sageli vajalikud ja ennast äratasuvad.

„Eestlanna Pariisis“ räägib kahest väga erinevast eesti naisest. Nende seiklustest romantilises Pariisis. Nende rõõmudest ja hirmudes. Nende omavahelise sõpruse kasvamisest, mis läheb küll üle kivide ja kändude, kuid muutub üha tugevamaks. See on lugu, kuidas ühest pealtnäha juhuslikust hetkest võib muutuda kogu Su elu. Sa võid leida enda kõrvale inimesed, keda oled kaua aega oodanud ning juba kaotanud lootused neid leida. See on lugu sellest, kuidas inimeste usaldamine on palju rohkem väärt, kui nende pidev kahtlustamine ja õelutsemine. See film õpetab, kuidas keeruliste inimestega toime tulla, neid mõista. Nende kiiksudega leppida ja need endale armsaks teha.

„Eestlanna Pariisis“ on julgustus nendele inimestele, kes täna ei ole enam oma esimeses nooruses ja vajavad energiasüsti, et tuua enda ellu see värske miski. See film näitab, et mitte kunagi ei ole hilja oma loos alustada uut peatükki. Meil on üks elu ja sellest tuleb osata rõõmu tunda.

Kui te aga küsite, mis selles filmis minu jaoks isiklikku oli, siis… Mõni päev tagasi andis mulle üks töökaaslane/sõber koopia ühest artiklist. See rääkis keerulise iseloomuga inimestest ehk vaenajatest. Eile Ilmar Raagi filmi vaadates hakkas mind sealt artiklist kummitama üks mõte: väga ärritunud ja vihase inimesega tegelemine nõuab üksjagu suurt emotsionaalset küpsust.

Nii ongi. Kes tead, see saab aru :-).

Uus, mis on unustusse vajunud vana

Õnne-16It’s a little bit funny this feeling inside
I’m not one of those who can easily hide
I don’t have much money but boy if I did
I’d buy a big house where we both could live…


Nii laulis Elton John seitsmekümnendatel. Nüüd laulab nii pool maailma (no, ehk on see pisuke liialdus, aga … :-)). Eks see kipub ikka nii olema, et uus on unustustehõlma vajunud vana. Minule tavaliselt meelib see, mis on päris. Mitte järgitehtu. Vanameistri kena laul on üks vähestest eranditest. Omamoodi (isegi) armsamalt on nelikümmend aastat hiljem sama laulu enda omaks teinud Ellie Goulding. Eks otsustage ise.

And you can tell everybody this is your song…


Elton John “Your song” 1970, YouTube.

Ellie Goulding “Your song” 2010, YouTube.

Arvo Pärdi õhtu Nõmme Gümnaasiumis

Hea muusikasõber ootame Sind 12. märtsil nautima Arvo Pärdi muusikat.

Meie ühe parima ja maailmas kõrgelt hinnatud helilooja koorimuusikat esitab kammerkoor Voces Musicales dirigent Risto Joosti juhatusel.

Kus? Nõmme Gümnaasiumis

Millal? 12. märtsil kell 19:00

Sissepääs kõigile tasuta.

Lisainfo: www.tng.ee/muusikafond või https://www.facebook.com/#!/events/357903297583945/

Huvitav lugemine – muusika

Meie raamatupoed on kui omaette kaubanduskeskused, kuhu võib ennast unustada tundideks. Nii see minuga täna jälle läks. Raamaturiiuleid revideerides leidsin ma ühest kaugemast nurgast huvitava ajakirja nimega Muusika.

431284_3258507432723_1568258739_32946665_1470917711_n

Veebruari numbris on põnevat lugemist mitmel leheküljel. Lisaks popima Eesti bändi liidri Ewert Sundja intervjuule saavad muusikasõbrad lugeda andekast pianistist Piotr Anderszewskis, armastatud Ester Mäest, jubilaarist Pantokraatorist ja paljust muust, mis toimub muusikamaailmas.

Head lugemist: http://ajakirimuusika.ee/

PS! Kuigi õues külm näpistab ninast, siis päike paitab läbi aknaklaasi juba kevadiselt.

Hästi öeldud

Tänane mõttetera tuleb Siim Aimlalt (Aasta muusik 2011). Teemaks erinevad muusikastiilid.

Stiilid on nagu eri keeled, kui üks on lihtsam kui teine, ei tee see teda veel vähem väärtuslikuks.

Intervjuud andeka jazzmuusikuga saad lugeda tänasest Sirbist.

Tuues selle mõttetera lõppeva nädala konteksti, siis ärgem mõistke hukka kedagi. Või siiski. Isegi kõige suurema püüdluse juures mõista ühte või teist muusikat viljelejat, kerkib huulile ikka küsimus – MIKS (ta seda teeb)?