Warning: Use of undefined constant minor - assumed 'minor' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt62630/domeenid/www.onnepillak.ee/htdocs/wp-config.php on line 77
Eesti filmi kasutamata potentsiaal | Õnne Pillak

Eesti filmi kasutamata potentsiaal

dets. 13

„Miks nad nii hullusti kihutavad?”

„Esimene saab auhinna.”

„Ah soo, et materiaalne huvi.”

Suuremad filmisõbrad tundsid kindlasti ära vestluse Kaljo Kiisa filmist „Vallatud kurvid”. Võidusõit on kirglik ja hasartne ala. Samasugused emotsioonid on hetkel ka Eesti filmimaastikul, sest sel aastal oma 100-aastast juubelit tähistavale Eesti filmile disainitakse uut kuube.

eestlanna pariisis 2100 aastat traditsiooni

Eesti filmi sünniks loetakse 1912. aastat, kui Johannes Pääsuke filmis vigurlendur Sergei Utotškini lendu Tartu kohal. Pääsukesest sai ka esimese Eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal” autor, mis linastus kaks aastat hiljem.

100 aastat on meie filmikunst aidanud eesti rahvusel, keelel ja kultuuril püsida ning tutvustanud maailmale Eestit ja Eesti filmitootjate loomingut. Nüüd võime uhkusega öelda, et meie filmiloomise traditsioon on võimas. Meil on võimekad inimesed, kes toimetavad filmi valmimise köögipoolel. Meil on suurepärased näitlejad, kes saavad end proovile panna lisaks lavalaudadele ka filmirollides. Meie riigi suurust arvestades toodetakse siin päris palju filme, kuid sellegipoolest tundub üsna suurele osale vaatajaskonnast, et Eesti filmid on minetanud kunagise sära.

Seda tunnetab ka filmimaailm ise ja tahab leida lahendusi, kuidas Eesti film laiahaardelisemaks, põnevamaks ja jõulisemaks muuta.

Filmitööstuses peitub majandusharu

Ameerika filmitegija Andy Warhol on öelnud: „Äri on kõige imetlusväärsem kunstiliik… Raha teha on kunst, töö on kunst ja edukas äri on kõige suurem kunst.” Kunst on kultuur. Ja kultuur on osa suurest majandusest ning filmisektor on üks suuremate võimalustega loomemajandusharu. Filmitööstus ei ole ainult linateoste tootmine. See on palju laiem tegevusala, mis sisaldab endas filmi tegemisega seotud tehnoloogilisi ja ärilisi organisatsioone ja asutusi, filmitootjaid, filmistuudioid, filmikunsti, stsenaariumide eel- ja järeltootmisega seotud ettevõtteid, filmifestivale, filmide levitamist ning filmindusega seotud personali, nagu näitlejad ja režissöörid.

Kui praegu on Eestis keskendutud peamiselt filmide tootmisele, mis päädib esilinastusega, siis tulevikus peaks senisest enam vaeva nägema selle nimel, et toodetud filmide abil valdkonda ka lisavahendeid tuua. See tähendab, et neid filme tuleb hakata pärast esilinastust maailmale näitama ja müüma. Samuti tuleb teadvustada, et filmitööstuses peitub majandusharu, läbi mille saab tuua Eesti filmi lisaraha ja edendada meie majandust. Tuleb mõista, et Eesti film vajab suunamuutusi ehk arusaamist, et elu käib ka väljaspool kinosaali ja Eesti piiri.

Üks võimalus on muuta Eesti atraktiivseks filmivõtete sihtmaaks, sest eeldused selleks on meil head: hea geograafiline asukoht Skandinaavia ja Venemaa vahel, mitmekesine looduskeskkond, erinevatest ajastutest pärit arhitektuuriline keskkond, soodne ärikliima ja võrreldes Skandinaaviamaadega ka 30 protsenti madalamad filmitootmise kulud. Edukaid näiteid, kus tänu filmi tegemisele on maa turismisektor märgatavalt kasvanud, on tuua mitmeid. Laiemale üldsusele tuntumad on vast Šotimaal filmitud „Braveheart” ja Uus-Meremaal üles võetud „Sõrmuste isanda” triloogia.

Ainult riigi rahast ei piisa

Mis seal salata, filmitegemine on alati olnud kallis lõbu, kuid tasuta lõunaid pole. Kes selle eest maksab? Õitseva sotsialismi ajal oli filmitegijatele pea mõeldamatu, et nad saaks oma linateoseid teha ilma riigi laustoetuseta. Eks see arusaam elab ka praegu mõne inimese hinges, kuid selle mõtteviisiga kaugele ei purjeta.

Eesti filmimaastikku koordineerib praegu 1997. aastal loodud Eesti Filmi Sihtasutus. Igal organisatsioonil on oma tõestusaeg ja kui süsteem väsib, vajab see värskendust. Nii ka filmis. Sihtasutusest on saanud riigi raha vahendaja, kuid sellest ei piisa, et meie filmimaastiku arendada. Kahjuks ei taha või ei suuda seda mõista valdkond tervikuna ning levinud on arvamus, et olukorra päästaks vaid suurem riigi toetus. Kuid kujutame ette, mis juhtub, kui lõkkesse valada bensiini. Just nii juhtuks filmiäris, kui süsteemi lihtsalt raha juurde valada. Selle asemel, et keskenduda peamiselt filmide tootmisele, mis päädib esilinastusega, peaks senisest enam vaeva nägema selle nimel, et toodetud filmide abil valdkonda ka lisavahendeid tuua. Peale filmide rahastamise on vaja ka strateegilist plaani, kuidas Eesti filmi arendada. Näiteks, kui Eestis linastub aastas 5—6 filmi, siis oleks produtsentidel otstarbekas linastumiste ajad omavahel kokku leppida, et need ei kuhjuks ühele ajale. Paraku praegu see tegevus liialt läbimõeldud ei ole, mistõttu jäävad ka vaatajate numbrid ja piletite müügist saadud omatulu väiksemaks, kui see võiks olla.

Eesti Filmi Instituut valdkondlikuks keskuseks

Aasta algusest alates on Kultuuriministeeriumi eestvedamisel ette valmistatud Eesti Filmi Instituudi loomist, mis on filmivaldkonnas sisuline muudatus. On ilmselge, et muutused filmimaastikul ei kulge kiretult ja rahulikus üksmeeles. Samas on muutused vajalikud, sest praegu tammume paigal, kirjutades filmide tootmiseks riigieelarvest tšekke välja, arvestamata, kui tulus see ettevõtmine päriselt on. Loodavast instituudist peaks saama valdkondlik keskus, mis tootmise kõrval ka filmikultuuri terviklikult arendab, filme turundab ja säilitab ning pärandit restaureerib ja digitaliseerib.BFM

Teine instituudi loomise põhjus on filmivaldkonna tugevamaks ja nähtavamaks muutmine, et see pälviks suuremat tähelepanu nii meil kodus kui ka maailmas ja tooks selle kaudu filmi rohkem raha.

Eesti Filmi Instituut hakkab tegelema kõigi filmivaldkondadega ja selle kaudu saab kasvatada ka Eesti filmi eelarvet. Riik ei saa olla kui põhjatu rahakott — filminduse kõrval vajavad riigi tuge paljud teised kultuurivaldkonnad. Samas on filmindusel palju rohkem potentsiaali ja seda tuleks ära kasutada. Muidu saamegi ainult keskpäraseid kõrgteoseid, mis jäävad paraku võrdlemisi kitsa vaatajaskonna pärusmaaks.

Eesti film on võimekas, kuid seda võimekust rakendatakse praegu osaliselt ning mitte seetõttu, et meil oleks puudu inimestest või mõtetest. Pigem on puudu omavahelisest koostööst, millele Eesti Filmi Instituudi rajamine võiks kaasa aidata.