Õnne Pillak

…President, sõdur, arst ja politseinik
on ametid, millest sõltub inimeste elu.
Arstiks igamees ei saa. Igaüks ei saa ka treialiks.
Kas politseisse pääseb iga närakas, kel on kõva rusikas?
Maksumaksja kindlasti on nõus vabariiki toetama,
et politsei saaks head palka ja igameest sinna ei võetaks…

Need on read J.M.K.E loost Nimed asfaldil, mis on pühendatud Sven Tarto alias Street’i ebaõiglasele lahkumisele meie hulgast. Ma ei ole liiga kindel, kas ennast pungiks nimetavad kesknoored teavad, kes oli Street ja on kuulnud seda lugu kunagi. Aga see selleks.

Mina avastasin pungi enda jaoks just tänu Sven Tartole, kellega sain juhuslikult põhikooli ajal tuttavaks. Töötasin suvel südalinnas jäätisemüüjana ning Street jõlkus pidevalt minu jäätiseputka juures ringi. Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas me hakkasime suhtlema, aga mul on hea meel, et see juhtus. Tuleb tunnistada, et kuni Streetiga tutvumiseni kartsin ma kõike, mis seostus pungiga. Päriselt. Punkarid tundusid hirmsad ja nende muusika, oh see oli ju lihtsalt kohutav lärmamine. Minu arvamust muutsid vestlused Streetiga, kes rääkis mulle punkliikumise olemusest ja tutvustas mulle punkareid. Te ei kujuta ette, kuidas ma kartsin, kui Street mind esimest korda punkarite seltskonda viis. Hirmus-hirmus. Ma arvan, et see oli esimene kord, kui sain aru, mis tähendab lause: hirmus on see, mida Sa ei tunne.

Keskkooli minnes ei jõlkunud ma enam eriti linna tänavatel ja kontakt Streediga kadus, kuid pungipisik oli minusse pugenud ja vaikselt see kasvas. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole kunagi pannud endale punkari silti külge, pigem on see eluviis lihtsalt minu hinges ja tõekspidamistes. Selleks, et punk olla, ei ole vaja kirjutada seda enda T-särgile või sellest kogu aeg rääkida. Minu jaoks on see lihtsalt üks loomulik osa inimesest. Ei käi me ju igapäev ringi T-särgiga, millele oleks kirjutatud ma olen naine või ma olen mees. Sa lihtsalt oled, kes Sa oled. Ja kui Sa tunned, et tahad enda orientatsiooni muuta, siis teed seda. Samamoodi on ka inimese tõekspidamistega. Ühel päeval lihtsalt tõused üles ja tunned, et mulle ei maitse enam kohvi, tahan hoopis teed. Küllap Tõnuga võis ka nii juhtuda. Aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ta tahtis lihtsalt kogu ühiskonda lollitada või endale tähelepanu saada või väsis ta olemast punk või talle lihtsalt meeldibki Keskerakond või ta ei tea ise ka, miks ta seda tegi. Nagu näete neid võimalusi on palju.

Ma üldse ei varja, et 5. augusti uudis (sai teatavaks Trubetsky astumine Keskerakonda) šokeeris mind. Keeruline on seda kõike sõnadesse panna. Ühel või teisel moel on kõik teised arvajad teinud seda minu eest. Mõne arvajaga ma nõustun, aga teisega jälle mitte. Ma ei hakkan nüüd kuidagi Tõnu Trubetsky käitumist analüüsima, seda on tehtud juba pikalt ja ausalt öeldes hakkab see väsitama. Pigem kutsun ülesse segaduses inimest rahule jätma. Me kõik oleme enda valikutes vabad ja Tõnu tegi sellise valiku. Miks? Seda teab vaid tema ja ma arvan, et see päris põhjus jääb lõpuni vaid tema teada.

Miks ma kutsun aga seda arvamuste ja spekulatsioonide laviini lõpetama? Just seda tähelepanu keskerakondlaste skeemitajad ootasid. Selleks, et viia tähelepanu enda susserdamistest ja ebaõnnestumistelt kõrvale, loodavad nad kujundada endale uut imagod erinevate inimeste seas. Kas see, et Trubetsky liitus nendega muudab fakti, et pealinn on pankrotis või et Nõmme elanikud peavad üüratut maamaksu maksma? Ei muuda. See, et järjekordne tuntud inimene liitus Keskerakonnaga, ei tee neid veel humaansemaks. Selliste trikitamistega püütakse  pigem luua inimestele petlikke pilte, mis tähelepanu õigelt minapildilt kõrvale juhivad.

Tõnu Trubetskyst on saanud tuntud punkari asemel kuuga KE maskott ja leppigem tema valikuga. Ka mina püüan nördimusest üle saada ning lähen järgmisel reedel Tapperisse, kus lisaks Ketikoeradele võib laval näha ka Vennaskonda.