Warning: Use of undefined constant minor - assumed 'minor' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt62630/domeenid/www.onnepillak.ee/htdocs/wp-config.php on line 77
Õnnelik Õnne | Õnne Pillak

Õnnelik Õnne

dets. 09

Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak peab end eksperimenteerijast köögikunstnikuks. Vestlesime Õnnega toidust, reisimisest, tulevikust ja ega me poliitikast ka mööda ei pääsenud.

Kohtume Õnnega pühapäeva päikselisel pärastlõunal tema enda pesas Mustamäel. Leppisime kokku, et ajame juttu ja teeme samal ajal süüa. Imeilus hommik inspireeris meid mõlemaid. Mina haarasin kaasa kõik vajaliku pannkookide küpsetamiseks ja Õnne oli mõelnud valmistada suvikõrvitsavormi kanafilee ja mozzarella´ga.

IMG_8470Sünnipäeval erakonda

Õnne on erakonna asjadega toimetanud juba üle kümne aasta. Selle perioodi sisse jääb aktiivne aeg Tallinna reforminoorte juures, töö peakontoris ja Riigikogu fraktsioonis. Pisut üle poole aasta on Õnne juhtinud Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni ja töötanud minister Rein Langi nõunikuna Kultuuriministeeriumis.

Kui Õnnelt küsida, kas poliitika on olnud tema teadlik valik, siis vastab ta naerdes: „Ma arvan, et ma ei ole seda valinud, see on lihtsalt ise mu juurde tulnud! Ja ma olen väga rahul!“ Ta meenutab, kuidas Keit Pentus talle 18. sünnipäeva pärastlõunal helistas ja õnne soovis ja naljaga pooleks noomis, et lõuna juba käes ja Õnne ei olegi veel erakonna liikmeks astunud. „Ja ma ei ole kordagi pidanud kahetsema,“ ütleb ta oma valiku kohta.

 

Tomatid ja nektariinid

Õnnele ei ole toiduvalmistamise vastu mitte midagi, ta pigem naudib seda, aga kiire elutempo ei anna vahel lihtsalt võimalust vaaritamiseks. Kui aga on tulemas mõni tähtpäev, siis kokkab ta rõõmuga oma sõpradele midagi erilist ja üllatab neid pisikese peoga. Üllatuskülaliste puhul päästavad alati kiluvõileivad ja toorjuustukorvikesed füüseliga.

Üle kõige armastab Õnne suve lõpus valmivaid tomateid. Ja nektariine. Ta võib neid päevast päeva korda mööda süüa. Meie jutuajamise käigus valmivat suvikõrvitsavormi ei pea ta oma firmaroaks, pigem on see midagi, mis maitseb hästi ja on lihtne valmistada. Ja see sisaldab kana, mis on Õnnele lihatoodetest kõige vastuvõetavam. Vormiroa idee eest saab ta tänulik olla oma isale, kes talle jõuludeks ahjuvormi kinkis. Ja kuna Õnne peab end pigem eksperimenteerijast köögikunstnikuks kui retseptikogus näpuga järjeajajaks, siis leidis ahjuvorm kiiresti kasutust. Ta märgib veel ära, et lisaks suvikõrvitsavormile on ta selles vormis valmistanud lasanjet, kuid kuna pastaroa valmistamine on pisut tülikam, siis ei ole see Õnne toidulaual kõige tihedam külaline.

IMG_8538

Auraga koht

Õnne tööpäevad on tihedad ja tuleb ette, et rahulikuks lõunasöögiks ei olegi aega. Selleks puhuks on tal alati kotis käepärane pudel joogijogurtit ja ministeeriumi külmikus ootab teda eriolukordadeks kodujuust. Üldiselt püüab ta aga sättida oma aega nii, et saaks päeva jooksul korragi majast välja. Siis on heaks kaaslaseks lähedal asuvad kohvikud, kus saab head toitu nautida ja päevauudistele pilgu peale visata.

Uurin Õnnelt ka tema meelis söögikohtade kohta. „Kohal peab olema oma aura, siis on seal ka hea olla. Ja hubane peab ka olema.“

1001 kooki

Küpsetamisega kaasneb tavaliselt ka suur segadus köögis. Õnne meelest on see vastuvõetav. Ta on harjunud, et kui on vaja küpsetada üks kook, siis on ka kogu köök kaetud jahu ja muu vajalikuga. Tema teistmoodi lihtsalt ei oska!

Küsimuse peal, kas ta on ka maiasmokk, vastab Õnne naerdes: „Muidugi olen ma maiasmokk! Ma ei loobuks kunagi näiteks šokolaadist.“ Lemmikmagustoidu pigistan ka Õnnelt välja, selleks on restorani Aed külmutatud toorjuustukook. Ta on endale seadnud ka ühe magusa kulinaarse eesmärgi. Nimelt sai ta kunagi kingituseks raamatu pealkirjaga „1001 kooki“. Tegemist on talle väga armsa raamatuga, mis on teda innustanud küpsetama, sest enne seda ei olnud ta endasõnul teinud ühtegi kooki. Ja nüüd on ta korraga pähe võtnud, et proovib kõik 1001 kooki kunagi ka valmis meisterdada. Küsimuse peale, et mitmenda juures ta on, hõikab Õnne köögist: „Esimesed kolm on tehtud, aga üks ei tulnud välja.“

IMG_8618

Armastatud Itaalia

Reisimise avastas Õnne enda jaoks umbes kolm aastat tagasi. Seni oli ta pigem arvamusel, et see suur ajaröövel. Nüüd on teine asi. Ta püüab ikka kaks korda aastas kuskil käia ja eelistab mugavale pakettreisile pigem põnevat seiklust.

Reisidel on lahutamatuks osaks ka kohalik köök, mida ühes sõpradega alati proovitakse. Egiptuse reisilt meenusid talle esimesena smuutid. Suurt armastust tunneb ta aga hoopis Itaalia köögi vastu, lisades: „Sealne toit, inimesed, linnad – see on ainuke paik, kuhu ma läheksin, kui mulle keegi peaks ütlema, et ma ei saa enam Eestis olla.“ Varem oli Õnnele üheks unistuste linnaks Pariis, aga nüüd on sealgi käidud ja ta leiab, et Itaalia on talle tunduvalt armsam. Pärast reisi sõi ta kodus veel mitu päeva saia viigimarjamoosiga, sest veel oli vara Itaaliaga hüvasti jätta.

Kõige ekstreemsemal reisil käis Õnne sel suve. Kui meie võitlesime Eestis 30-kraadise kuumusega, siis tema turnis mööda Norra lumiseid mäetippe. Kui Õnne parim sõbranna kuulis mõttest minna mägedesse matkama ja seal ka telkides ööbida, oli ta kohe arvamusel, et Õnne lihtsalt ei lähe sellisele reisile. Aga Õnne läks ja tunnistab, et see reis oli talle eneseületus, sest mitmel korral oli ta peaaegu murdumas, kuid kõige raskemal momendile ütles ta endale: „Ma ei anna alla“ ja läks edasi ja tundis suurt rõõmu, et ettevõetuga hakkama sai.

normal_P7096607

Kaks ema ja kolm isa

Kunagi arvas Õnne, et sõpru peab olema palju, sest muidu võib igav hakata. Vanemaks saades on ta mõistnud, et tõelisi sõpru ei saa olla palju, vaid on oluline, et sul oleks mõned lähedased sõbrad, kellele alati toetuda. Lisaks peab Õnne oma kaljudeks oma pere. „Mul on kaks ema ja kolm isa.“ Oma vanemateks peab ta ka oma vanavanemaid, kes on Õnnele peamised nõuandjad. „Üldiselt näeb see nõuandmine välja nii, et me räägime ja räägime… ja lõpuks teen ikka nii nagu mulle õige tundub.“

 

Toiduvalmistamine on nende peres alati au sees olnud, sest Õnne ema on ametilt kokk. „Noorena ma väga kööki ei kippunud, see oli ikka ema pärusmaa ja ega kaks perenaist ühte kööki mahugi.“ Tulevikus on Õnnel plaan kindlasti mehele minna ja ta on seisukohal, et kui minna, siis vaid üks kord elus. „Ma tahaksin, et mul oleks selline abielu nagu mu vanavanematel – teineteisega arvestav, emotsionaalne, aus, usaldav ja „kuni surm meid lahutab“.“ Ja et kõik nii lähekski, siis ei torma Õnne selle kiire asjaga, vaid ootab veel mõned aastad. Kui õige moment kätte jõuab, siis on tal aega oma pere jaoks köögis askeldada, sest neile tahab ta vaid parimat pakkuda.

IMG_8735

Reformikiri, sügis 2011. Jutustamas ja kokkamas käis Kadri Tamme, pildistas Helen Kattai.