Täna anti Riigikogule üle pühade ja tähtpäevade seaduse muudatus, millega lisatakse seadusesse uus riiklik tähtpäev – vanavanemate päev.
Minu arvates on tegu armsa ja ilusa ettepanekuga. Vanavanemate päev on lihtne žest näidata armastust ja austust oma vanaemadele ja vanaisadele. Meie vanavanemad on ju need, kellest on saanud kõik alguse. Või õigemini sai kõik alguse veel varem, nende vanavanematest ja vanavanemate vanavanematest jne, aga see aeg jääb juba väga kaugele ja eelmale minu mälestuste laekast.
Vanaemad ja vanaisad on meie elus just need, kes oma õpetussõnade, armastuse ja vahel ka noomimisega on teinud meist need inimesed, kes me oleme. Paremad inimesed.
Ma arvan, et igal ühel meist on meeles pühapäeva hommikud, mil magusast unest äratas üles ninna tungiv veel magusam vanaema küpsetatud pannkookide lõhn. Või vanaisa õpetused kuidas puid saagida või aeda värvida.
Ma ei kujutaks ette enda elu ilma oma vanavanemateta. Minu jaoks ei ole suurema kangelast kui mu vanaisa. Ta on tõeline supermees, ma võin kõigi oma muredega tema poole pöörduda ja alati oskab ta mind aidata. Pole olukorda, mida mu vanaisa lahendada ei oskaks. Minu vanaema on aga lihtsalt parim nõuandja, lohutaja ja kotlettide küpsetaja. Minu kaitseinglid on aga minu maavanavanemad, kes hoiavad mul silma peal taevast.
(Minu suurimad eeskujud – Papu ja Mammu)
Mina armastan oma vanavanemaid, sest nad on lihtsalt parimad.