Rubriik: Blogi

Miks Sa oled valinud poliitika? Võib öelda, et see küsimus on minu jaoks juba igapäevane. Lihtne. See on minu jaoks kõige huvitavam, kirglikum ja eneseteostamist võimaldav ala. Uskuge mind, poliitikas ei hakka kunagi igav.

Nagu ütleb Agu Sihvka, et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada algusest. Juba väikse plikatirtsuna eelistasin ma kõrvalt vaatamise asemel tegutseda. Mulle meeldis teha teistele head, inimesi abistada, seista õigluse eest ja kui midagi oli katki, siis see ära parandada. Tore oli neid asju teha, sest see rõõmustas mind ümbritsevaid inimesi. See on ikka hea tunne, kui saad muuta inimesi õnnelikumaks.

Gümnaasiumis käies ristus mu tee tänu Keit Pentusele Reformierakonnaga. Ma ei ole kunagi uskunud juhustesse, kõik juhtub meie elus kindlal eesmärgil. Nii ka minu liitumine Reformierakonnaga. Peagi mõistsin, et poliitika on ala, kus saan ennast teostada ning see läbi aidata teisi kaasmaalasi. Ei läinud kaua aega, kui ma kandideerisin esimest korda Tallinna Linnavolikogusse. Aasta oli siis 2002. Nagu ikka,  läks ka minu esimene vasikas aia taha. 15 häälega ei õnnestunud mul volikogusse pääseda 🙂 . See-eest sain hea kogemuste pagasi, tänu millele olen ma täna Tallinna Linnavolikogu liige. Kuid see ei ole kindlasti mitte jäämäe tipp.  Tuleb tunnistada, et ma ei ole täna enda jaoks veel päriselt selgeks mõelnud, kas ma tahan tulevikus saada esimeseks nais kaitseministriks või hoopis kultuuriministriks.  Kindel on see, et oma tulevikku näen ma poliitikas.

See oli umbes aasta tagasi, kui mulle tehti esimest korda ettepanek kandideerida Riigikogusse. Ma ei hüpanud selle peale käsi plaksutades õhku. Tõsi, olin ettepanekust äärmiselt liigutatud. Samas ka ehmunud ja ärevuses. Riigikogusse kandideerimine ei ole minu jaoks otsus mida teha uisapäisa, sest sellega kaasneb vastustu oma toetajate ja poolehoidjate eest. Pika kaalumise järel otsustasin uue väljakutse vastu võtta ning kandideerida eelolevatel valimistel Riigikogusse.

Mis siis lõpuks otsustavaks sai?

Riigikogusse otsustasin kandideerida selleks, et  luua noortele huvitav ja õnnelik elukeskkond. Seista hea selle eest, et järgnevatel aastatel Euroopast tulevate investeeringute abil saaks arendada Nõmme ja Mustamäe elukeskkonda. Arendada loomemajandust nii, et tulevikus võiksime seda valdkonda pidada üheks Eesti visiitkaardiks välismaal.

Täna arutas Riigikogu õppelaenude tagasimaksmise taastamist. Kuulates erinevaid ettekandeid ja arvamusi, siis ma ei mõista, mismoodi saab nii kirglikult kaitsta tudengite ebavõrdset kohtlemist.  Kuidas teisiti iseloomustada stiimulit, mis kunagi loodi selleks, et avalikku sektorisse noori tööle meelitada.

Kogu lugupidamise juures ei saa ma nõustuda Mailis Repsiga, kes täna Riigikogu puldist väitis, et noored lähevad õppima seetõttu, et riik maksab nende õppelaenu  kinni. Minu kui tudengi jaoks on selline väide solvav. Mina läksin õppima enese harimise eesmärgil.  Usun, et suurem osa tudengitest on õppima läinud eelkõige soovist ennast harida ja investeerida oma tulevikku. Enese harimine tähendab õnnelikumat ja paremat elu, sest hea haridus võimaldab kõrgemat  palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus.

Aga heidame pilgu korra veel minevikku. Õppelaenu tagasimakse kompenseerimine ei olnud kõigile kehtiv privileeg, see oli ühele osale tudengitest kehtinud erikohtlemine.  Õppelaen hüvitati avaliku teenistusse siirdunud tudengitele. Tuletan veel meelde, et antud soodustuse näol ei olnud tegu sotsiaaltoetusega, vaid nö stiimuliga, mille eesmärgiks oli meelitati noori avalikku teenistusse.  Põhjuseks oli kunagi avaliku sektori madal palgatase, mis täna enam kaugeltki nii ei ole.

Ja veel. Olen küsinud erinevate tudengite käest, mille peale nemad oma õppelaenu on kulutanud. Osadel tudengitel läks õppelaen sihtotstarbeliselt ehk õppemaksu tasumiseks. Samas oli ka neid, kes soetasid soodsa laenu eest endale auto või panid lihtsalt pidu. Siit minu küsimus, kas maksumaksjad peaks kinni maksma ühe osa noorte nö petliku luksuse, mida nad ise muidu lubada ei saa? Ma ei pea seda õigeks. Samamoodi ei pea ma õigeks Mailis Repsi arvamust, justkui noored läheksid kooli vaid sellepärast, et  riik maksab hiljem nende õppelaenu kinni. Haridus on investeering iseendasse aga mitte sotsiaaltoetus.

Öeldakse, et minevik on mälestused, tulevik on unistused. Mulle meeldib unistada ja mul on palju unistusi.  Üks nendest on see, et Eestis oleks võimalik omandada parimat haridust Põhja-Euroopas ja mis saaks olla uhkem kui vähemalt üks Eesti ülikool kuuluks Euroopa TOPP 100 hulka. Selleks, et see juhtuks on vaja muuta meie haridussüsteemi.

Mida selleks teha?

Tudengi põhitöö on õppimine. Selleks, et tudeng saaks teha oma põhitööd on vaja Eestile luua korralik stipendiumide ja õppetoetuste süsteem. Selline, kus stipp võimaldab hästi õppival tudengil keskenduda ainult õppimisele. Ja vajaduspõhine õppetoetus, mis on seda vajavale tudengile tõesti toetuseks.

Rääkides Eesti hariduse tulevikust, siis ei tohiks olla eesmärgiks mitte kvantiteedi tõstmine, vaid ikka kvaliteedi tõus. Eesti on juba niigi Euroopa Liidu suurimate haridusse investeerijate seas, seega ainult riigi investeeringutega haridusekvaliteeti ei tõsta. Sellepärast on oluline erakapitali osakaalu suurendamine kõrghariduses. Maksuvabade haridusfondide loomine on üks võimalikest variantidest, suunamaks inimesi enam investeerima oma lapse ja iseenda haridusse.

Usun, et korralik stipendiumide ja õppetoetuste süsteem ning kõrghariduse rahastamise võimaluste avardamine on see värskenduskuur, mida meie tudengitele ja kõrgharidusele on vaja.