Rubriik: Blogi

Eelmisel nädalal tuli linnavalitsus lagedale plaaniga laiendada  südalinna tasulise parkimise ala ja muuta tasuline parkimine seal ööpäevaringseks.

Selline parkimiskorraldusega eksperimenteerimine ja inimeste taluvuspiiri katsetamine on linnavalitsuse poolt inetu.

Paari aastase intervalliga püütakse ikka ja jälle kombata võimalusi parkimistasu suurendamise näol linnakassasse rohkem raha tuua. Piisab, kui minna ajas paar aastat tagasi ja meenutada, kuidas püüti meeleheitlikult Kalamaja inimesi veenda, et nad tegelikult ikkagi tahavad tasulist parkimist oma elukohas. Õnneks jäi terve mõistus peale ja Kalamaja piirkonda tasuline parkimisala ei laienenud.

Toona tunnistas linnavalitsus, et tegu oli eksperimendiga ja parim viis millegi teada saamiseks ongi seda proovida.

Või siis Pirita, kus kehtis ka tasuline parkimine mõnda aega. Sellest ajast ei meenu peale kohalike elanike pahameele suurt midagi. Kui linnavalitsuse liikmetel oli ükskõik, oma tahtmine suruti jõuga läbi.

Nüüd siis on kord Kesklinna elanike käes, paraku mitte esimest korda. Mõned aastat tagasi muutis linnavalitsus tasuliseks parkimise vanalinnas ja südalinnas. Tänaseks on tasulise parkimise ala laiendatud nii Kadrioru ja sadama kui ka Tehnika ja Veerenni tänavate suunas. Samuti on tõstetud parkimistasu. Nii on parkimistasust kui parkimist reguleerivast maksust saanud hoopis linnakassale kopsakat tulu toov allikas.

Ja kuigi linnavalitsus väitis nädal tagasi, et tegu on alles ideega, mille kohta kesklinlastelt arvamust küsitakse, siis tänastest uudistest saab lugeda, et asi on põhimõtteliselt otsustatud. Nüüd vajab see veel volikogus heaks kiitmist.

Minu poolthäält see plaan volikogus ei saa. Miks? Seda kolmel põhjusel.

Esiteks tasulise parkimise laiendamisest saab kasu ainult auklik linnakassa, mitte Kesklinna inimesed. Kuid nemad ei ole süüdi sellest, et linn on kehvasti majandatud. Oma tegude eest peaksid vastutama linnavalitsuse liikmed ikka ise.

Teiseks ei maksa unustada, et parkimistasude korjamise eesmärk on reguleerida parkimist ning muuta liiklust ühtlasemaks, mitte olla katteallikaks KE valimiskampaaniale.

Kolmandaks on kaheldav inimeste toetus antud ideele, sest siiani olen mina kohanud vaid kohalike inimeste imestust ja vastumeelsust.

Eksperimendid parkimisega Tallinnas tuleb lõpetada. Inimeste võimalus oma kodukohas mugavalt parkida ei ole väärt eksperimenteerimist. Kesklinna inimeste heaolu silmas pidades peaks linnavalitsus hoopis vähendama parkimistsoone, vähendama kodumaja ees parkimist võimaldava parkimiskaardi tasu 38,35 eurolt aastas 6,40 eurole ning väljastama elanikele kuni kaks sooduskaarti parkimiseks.

Eile volikogusse jõudes ootas kõiki saadikuid laual linnavalitsuse poolt kingitus. Nimelt on saanud linn valmis uue “bestselleriga”, millel nimeks Tallinna kommunaalmajandus 1940 – 2011.

Iseenesest huvitav väljaanne 21 000€ eest, kuid ma usun, et seda raha oleks saanud hoopis otstarbekamalt kasutada. Näiteks linnatänavate valgustamiseks või teede remontimiseks. Kuid selle asmele, et kasutada raha senisest enam oma arvukatele tegematajätmistele, eelistab linnavalitsus raisata seda jätkuvalt pseudotegevustele.

Aga aitäh linnavalitsusele kingituse eest, sest sügisel saab seda kasutada näiteks enesekaitseks pimedatel tänavatel.  Kuid nali naljaks. Tegelikult peaks linnavalitsus ikka tõsiselt kaaluma iga oma kulu, enne selle tegemist. Iga linnaeelarvest kulutatud sent peaks minema inimeste elu paremaks tegemiseks, mitte lihtsalt tuulde loopimiseks.

Kogu lugupidamise juures golfi ja selle harrastajate vastu ei näe ma vajadust rajada Tallinnasse miljoneid eurosid maksumaksja raha neelavat munitsipaalgolfiväljakut. Pealegi on meil auklike Tallinna teede näol ülelinnaline munitsipaalgolfiväljak juba olemas.

Kui eelmise aasta augustis hakkas linnavalitsus unistama munitsipaalgolfiväljaku rajamisest Pääsküla rabasse, siis esmalt kiikasin kalendrisse. Kas tõesti on 1. aprillist saanud liikuv tähtpäev? Peagi sai aga selgeks, et tegu ei olegi linnavalitsuse ebaõnnestunud naljaga. Plaan oli päris.

Õnneks elavad Nõmmel arukad inimesed ja linnavalitsus oli sunnitud oma golfiväljaku idee panema tagasi sahtlisse. Mõneks ajaks. Täpsemalt kuni eilseni, kui ma lugesin, et Lasnamäele hakatakse munitsipaalgolfiväljakut kavandama.

Kuigi linnavalitsus näib olevat arvamusel, et Tallinna elanike täielikust õnnestu on puudu just golfiväljak, siis päriselt see nii ei ole. Golfiväljaku rajamine ei ole teema, mis inimestega rääkides jutuks tuleb. Viimaste aastate jututeemadeks on ikka katkised teed, lasteaiad (remont ja kohtade puudus), turvalisus tänavatel, räpane ja puupüsti täis ühistransport jne.

Ma mõtlen, et enne järgmist linnapea fantaasiat täitma rutates, võiks esmalt korda teha ikka need asjad, mis puudutavad paljusid linnakodanikke. Ma usun, et kui võetaks vaevaks inimestelt küsida, millised on esmatähtsad küsimused, millega peaks linnavalitsus tegelema ja mille lahendamiseks lisavahendeid leidma, siis vastus ei ole munitsipaalgolfiväljaku rajamine. Julgen arvata, et golfiväljak ei suudaks saada isegi mitte nimekirja TOP10-sse.

Golfiväljaku näol ei ole tegu korvpalliplatsi või terviserajaga, mis tehakse valmis ja antakse inimeste käsutusse. Golfiväljak, kus keegi ka mängida sooviks eeldab ideaalset korrashoidu. Põhjalikku valvet, hooldust, personali ja see kõik kokku võtaks igal aastal linnaeelarvest korraliku summa raha, mis tuleks leida tänaste tegevuste arvelt.

Linnavalitsuse liikmete südametunnistusele koputades tuletan meelde, et ennekõike oodatakse neilt inimeste elu paremaks muutmist ja hädavajalike probleemide lahendamist. Täna, mil Tallinna teed on sõidukõlbmatud, lasteaiad alarahastatud ja tänavalampe lülitatakse välja, on linnavalitsuse poolt küüniline hakata rääkima munitsipaalgolfiväljaku rajamisest.

(Mustamäe tee, mai 2012)

Kuid linnavalitsuse järgmise fantaasia planeerimine näitab, et Tallinn ei siple rahapuuduses. Mistõttu muutub järjest naeruväärsemaks linnavalitsuse liikmete jutt, et linnal ei ole raha ja riik võtab Tallinnalt raha ära. Tallinn on rikas omavalitsus ja linnakassas on raha. Iseküsimus on kuidas seda kasutatakse. Kui raha eelistatakse kasutada asendustegevustele, nagu munitsipaalgolfiväljaku rajamine või munitsipaaltelevisiooni elushoidmine, siis muidugi jääb puudu raha teede ja lasteaedade remondiks.

Minu ettepanek linnajuhtidele on keskenduda inimeste päris soovide täitmisele, milleks on siledad teed, korras lasteaiad, mugav ja kaasaegne ühistransport ning turvaline elukeskkond.

Kuigi Tallinna Kommunaalameti vastusest saab teada, et pool teede remontimiseks mõeldud vahenditest on nelja kuuga ära kasutatud, siis linnapildis ei ole teede olukord märgatavalt paremaks muutunud.

Samas seni, kuni linn ei muuda on põhimõtteid teede remondi osas, ei saa rääkida ka siledamatest teedest.

Tallinna teed on võimalik korda teha, kuid selleks tuleb aukude lappimise asemel hakata teede asfaltkatet vahetama kogu sõidutee ulatuses. Tänane teede parandamine hoiatavate teemärkide või kiviklibuga neid korda ei tee. Liiklemiskõlbulike teede tegemiseks tuleb suurendada teederemondi vahendeid tänaselt 3,7 miljonilt eurolt vähemalt 7 miljoni euroni, mis oleks ca 1,5% kogu linnaeelarve mahust.

Üksikute aukude lappimine on hädavalik, kuid ilma samaaegselt linnateede rekonstrueerimisse panustamiseta, oleme järgmisel kevadel veel hullemas seisus.