Neljapäeva „Another way” – nostalgiliselt romantiline muusika

33633_1631102188609_1568258739_31530453_954472_nMulle meeldivad kingitused. See vist ei üllata kedagi :-). Eriti meeldib mulle kingituseks saada häid muusika kogumike.

Eile sain ma kingituseks Neljapäeva uue albumi „Another way”. Kui ma peaks ühe lausega Neljapäeva plaati kirjeldama, siis oleks see järgmine. Pala, mis on mahe, veidi suitsune ja mida on vürtsitatud Johnny Cashi muusikavärvidega. Kõlab päris hästi, või mis?

Tegelikult on nii, et igakord kui mõni sõber pistab mulle pihku enda uue singli või plaadi, siis ma kangestun. Esimene mõte, mis peast läbi tormab on: äkki see ei meeldi mulle. Ärge saage valesti aru, mitte et nad teeks halba muusikat. Mul on lihtsalt halb komme olla siiralt aus ning vahel see aus kriitika ei ole just muusika inimeste kõrvadele.

Värisevate käte ja puperdava südamega hakkasin Neljapäev plaati kuulama. Garf (Neljapäeva solist Kristjan Karmo) nimetab nende stiili pop-rokkiks. No ma ei tea. Mina ütleks, et tegu rokk-kantriga. Ja see ei ole teps mitte muusika, mis igapäevaselt minu Ipod-is mängib. Samas ei ole asi lootusetu. Minu kõrvaklappides mängib stabiilselt Amy Mcdonald, mis on minu jaoks süvakantri. Tema meeldib mulle, seega on Neljapäeval lootust.

Esimesed lood kuulatud. Minu süda ei olnud veel vallutatud. Just nimelt veel, sest umbes neljanda loo juures hakkas jää sulama. Tõsi, see ei olnud mitte sellest, et muusika oleks mulle rakselt meeldima hakanud.  Ma jäin hoopis Garfi kuulama.

Tavaliselt on mul nii, et kui sõpra kuuled laulmas, siis hakkab silme ees jooksma pilt meie vestlustest. Natuke ehmatav tunne on ka, selline nagu enda häält esimest korda lindilt kuulates. Garfiga nii ei olnud. Laulnud oleks nagu täiesti võõras mees. Äärmiselt mõnusalt mahe ja sume hääl. Mulle meeldib.

Ma arvan, et umbes  kuuenda loo juures hakkas mulle Garfi bändi muss täitsa sobima. Õhku joonistus kujutluspilt õdusast neljapäeva õhtust parimate sõprade seltsis. Hall argipäev unustusse vajunud. Tuleb tunnistada, et Neljapäeval on oma võlu, mida esimesel maitsmisel kohe ei märka. Selles on teistmoodi tõmme.  Küps, mahe, sumedalt romantiline, natuke sombune … armas. Mulle meeldib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga